Mul on tunne, kui oleksin endale just pakettaknad saanud. Nagu keegi oleks mulle pakettaknad toonud ja ise ette pannud, vanade armsate klaasakende asemele.
Nüüd on pudru ja kapsad. Midagi arvata või käituda..ei oskagi arvata, kuidas käituda. Et veidigi intrigeeriv olla, siis aga palun-Ulrika!
Tean, mida mu asjaga-kursis-nõuandjad olukorrast mõtlevad. Aga et me elame vabal maal, jõudsime hetk tagasi Mirjamiga jälile, et nüüd on kõik minu enda südame peal. "Palju õnne! Pakettakende puhul."
Nädalavahetusel sõitsin korra läbi Miiduranna. Ma ütleks, et nimi on armsam, kui koht ise. Ka ülekantud Miiduranna on armsam oma nime, kui sisu poolest, olen ma pea kindel. (muidugi võite tulla ümber lükkama. samas arvestage paljastavate faktide külma tõelisusega)
Mõnikord tunned, kuidas mõisaköied, mis sinu ümber on ei liiguta sind vabsee. Sõidad autoga kuradi Järvamaal, mölised üleolevalt ja naeru helisedes:"ah, mõisaköis las lohiseb" - see on terve!
Kui aga kõikvõimalikud mõisaköied lähevad jube korda ja tunned nende kaasatirivat jõudu, on asi kindlasti korrast ära! arvatavasti oled kõik toimetused unarusse jätnud või korraldab elu taaskordset vastupidavustesti - ebaterve!
*Mis siin pakub vähimatki seikluslikust?
Faktid!
No comments:
Post a Comment