Hüvasti mõistus

Nägemist! (korduse peal)

Ajou. Laupäeval oldi kutsutud Aravetele, Maarja 3 in 1 peole. Külalisi Maarja juurde, kes ise nädala pärast Londoni lahkub, saabus Rootsist, Kreekast, Saksamaalt ja Prantsuse kandistki. Õhtu oli tore, noormehed grillisid liha, Maarja ja Riin hakkisid klassikalise kartulisalati klassikaliselt plastmasskaussi, kangist libistasime klassikalist koduvahtu.
Ebaklassikaliselt jäi teel voodisse mulle pihku juukselakk. Annan peata lubaduse, et järgmisel korral saab Mariliis uue soengu!
Pean mainima ka, et järgmisel päeval hääletasime me Mäost Tartusse vähe alla viie tunni+ilm oli veidike jahe=lahe.

Eile vaatasime Tartuffi avafilmi. Peategelase kannatustest tulvil irve meenutas vana head Dave Murphyt. Edasi oli meil Viirega pea võimatu filmi süüvida. Teate küll, mis muud.

A.Parve: "Mismõttes...".

Patarei Propeller

Käisime täna Uku, Silveri, Paasi ja Tiinaga Patarei vanglas, Peeter Malkovi sünnipäeval. Esinesid Kaseke, Raske Rukis, Agent M, Propeller ja Jaan Sööt.
Kaks aastat tagasi avanes mul võimalus Patarei vangla siseruumides ekskurseeritud saada ja ise hiljem seal ringi konnata. Koguni pidu panna. Nimelt toimus seal Olde Hansa suvelõpupidu, mis kulmineerus Glenhi lossis.
Täna avati Patarei vangla vabaõhuürituste korraldamiseks. Maja ümber saab ringi käia, kus on kujutluse loomiseks aknad vaadeldavate pragudega lahti jäetud, et inimesed sisse näeksid ja...mis seal salata, ka vangla ja niiske kivimüüri lõhna tunneksid. Samuti olen ekskursandina saanud käia Tallinna vanglas(mis asub muide kesklinnas) ja mul on olemas reaalne võrdlusmaterjal kahe vangla vahel.
Malkovi sünnipäevale kohaselt olid kohale vuranud vanad ja noored rokipeerud. Vesteldes Ukuga Propelleri fenomenaalsusest, Uku: "Olgem ausad! Harva satub kontserdile, kus bänd on mitu korda rohkem täis, kui sa ise.". Purjutamine ei ole primaarne(mille 100% paikapidavust kinnitasid kuluaarid), aga see, millist käitumist ja milliseid liigutusi/poose nad endale laval lubavad, sealjuures lauldes lugeda nädalapäevi ning varsti pea 30 aastat olla publiku poolt igatsetud ja armastatud, on vägev. Endaga hästi läbi saades, ütlen: "Nii, vahetame teemat!", libistan pilgu lavalt vasakule ja näen vanglamaja seinu ja aknaid, mis omakorda on näinud palju kurbust ja raisatud aega. Siis tuleb sõber ja raputab sind naerma või astub SL Õhtulehe fotograaf varba peale, mis paneb omakorda mõtlema järgmisest traagikapesast.
Vapraimad Tiina ja Uku läksid veel Diletantide avangardile Polümeris.

Pildil on Plink-Plongi posti-Maria ja Laura. Pildistas Evelin. CD pätsasin Tiinalt.

Kunda suvi

Isa ja Annaliisa.

Riias sõpradeks

Tsau! Surfisin internetis ja leidsin Merilyn Merisalu blogi. Blogist (ülaloleva) pildi, millega küsimata omavolitsen.
Nimelt käisin kevadel 2006 Meediaklubiga reisil Riias ja Riia meediakanalite toimetustes. Kahjuks on tänaseks paljud pisiasjad ja vahejuhtumid ununenud, aga muuhulgas mäletan esimese õhtu koosolekut ja töötuba imepisikeses konverentsi "toas", mis tegelikult oli piklik ja kitsas ruum. Ruumis läks kiiresti palavaks, milletõttu tuli avada uks, kust sai otse kahesuunalisele ja tiheda liiklusega jelale astuda.
Teisel õhtul jalutasime Mariliisiga külalistemajast restoranini, kus pidime teistega kohtuma. Meil oli 45 min vaba aega. Möödusime suure aia ja kõrgete kivist aiapostidega reanimatsioonihaiglast. Ilm oli lörtsine ja õhtu hakkas vaikselt hämarduma. Ma ei mäleta, mis haiglasest uudishimust me kiirabi lahtisest peauksest sisse läksime, aga nii see sündis; valvelauas tõsteti meile väsinud pilk, koridoris seisid kanderaamid. Peauksest kõndisime ka välja, aga siis keerasime maja nurga taha, kus laius haigla hoov. Sisehoovis oli ühe akna all redel ja teise all tool, turnisime ja piilusime akendest sisse(mulle ikka ei meenu, mis hasart meid tabas). Hoov oli suur ja paar rohtunud jalgteed viisid muudkui kaugemale jelast ja kivipostidega väravast, kus seiklusjanule alla olime andnud.
Meie ees olid uued uksed, mis viisid haigla koridoridesse. Põnevaim osa oli ust proovida, kas on kinni või lahti. "See on lahti. Lähme!" Kõige kummastavam oli, et hoolimata kitlitega õdedest, kes meile mõnes koridoris küsivalt otsa vaatasid, ei tundnud nad lähemat huvi ja me võisime valitud suunas edasi kõndida. Ning kui keegi meid ära ei ajanud, siis me ka jätkasime endi närvide kõditamist.
Ühe nurga taga oli suur, klaasist uste ja vaatlusakendega operatsioonisaal. Aga mitte selline euro, milliseid ma kahjuks olen Eestis pidanud nägema, vaid rauast ja pruun, külm, hämar ja kõle. Me lasime oma fantaasial(mis on väga viljakas) lennata ja õhetasime, et ehk viibime vaimuhaiglas. (Ja eriti põnev oleks, kui seal ufodega katseid tehtaks!)
Meil oli inglisekeelne vabanduskõne mantlitaskust võtta, kui probleeme oleks tekkinud: "We are lost. We're sorry!"
Õhtusöögi kellaaeg lähenes, ärevas vaikuses kõndisime uue jalgvärava poole, mille taga oli restorani jela.
Järgmisel päeval käisime Jurmalas. Tahtsime kahekesi mereäärde minna, kaaslased teadsid öelda, et see on ligidal(mis teel olles osutus siiski valeinfoks). Rand oli liivane ja ilus. Katsusime vett, vaatasime kella ja seekord pidime jooksma, et kokkulepitud ajal teistega taas kohtuda.
Läksin reisile praktiliselt üksinda, aga tutvusin paljude lahedate inimestega. Noh, näiteks ka Fränks-Spänk ;) Mann, kas tunned Fränki limbo-parteri ära? Habemetutiga...Ja Truudus. Paljud sooviksid endale siirast hüüdnime Truudus. Mul on nime kandvast isikust ka pilt, aga isikukaitse kaalutlustel ma seda siia siiski ei pane.
Nii see reis vist tagasi Eestisse jõudiski. Piiripunktis suutis Mann meid muidugi 15 minutit ärevuses hoida, kuni ta oma passi otsis. Ja Truudus oli juba nii julge, et jutustas oma loo kõva häälega tervele seltskonnale.

Kui ma järgmine kord Tartus Mariliisile helistasin, sain ma temalt külalise kaardi Draamakese festivalile, väisasime Creppi, kus pidime oksjonil maha müüma poissmehe küpsetatud praemuna(saime 100.-) ja rohkem ma suurt sellest õhtust ei mäletagi, võibolla Keiu mäletab? Sest Mariliis ei mäleta enam munakauplemistki...

www.kahjur.ee

Kõik kahjurid, kui te ei noki parasjagu karu väljaheidet, vaid sekkute inimeste(kui kõrgema klassi) majapidamisse. Tahan teada, kuiväga te ise kursis olete, et teie näol on tegemist tõeliste šhnutsidega!?

Kahjurid

Ah, ühed hipid kõik

Minu perearst töötab ja toimetab Kalamajas. Nii olen kahel hommikul hiljemalt 8.30 ärganud ja päikesega ärkavatel Kalamaja uulitsatel lonkinud. Eile hommikul nägin näiteks Arvo Kukumägi, kes, ümbritsetuna mitmest kilekotist, istus kivil ja rääkis minust eelnevalt mööda vuhisenud ratturiga-nad olid ilmselt tuttavad. Meenus vahetu intsident Leigol ja järgmisel nädalal ilmunud SL Õhtulehe esikaanepilt, millele oli juurde kirjutatud, et Kukumägi lõi Lensmentil prillid lavalise ropendamise pärast eest ära. Eile näis ta rahumeelne.
Täna hommikul nägin, kuidas kass hiilis teri nokkivatele tuvidele vargsi lähedale ja siis karmauhti, sööstis ühe priske kudrutaja suunas. Uudishimust jäin vaikselt seisatama ja pinda takseerima. Tuvid tõusid õhku ja maandusid sammuke eemal. Kõndisin edasi.
Olde Hansa päevilt mäletan, kuidas keskaegse pulma ajal vedeles reakojaplatsil peata tuvi. Keegi välikohvikute töötajatest ei pidanud vajalikuks oma klientide söögiisu nimel tuvikest ära koristada. Nii lustisid ja võitlesid kõhutäie eest pea põlvekõrgused kajakad, kes tuvi nokavahel lennutasid ja vahepeal korjust maas nokaga toksisid. Aga kuhu tuvi pea kadus? Tuvi pea ei maksa vist üle 100 krooni, niiet politsei leiuosakonda ei oleks toona pidanud seda viima(erinevalt inimese peast), aga küsimus jääb.
Ja huvitav, kas tänahommikune väike tiiger sai tuvi hambusse, või peab hea südamega linnaelanikelt pasteeti noolima minema?

Kaiser Chiefs - Ruby

Kunsti nimel

Ejou.
Folk oli tore. Ja kõikidele rõõmus, onju:). Mõnele sütitav. Hää hää, Talts. Mõni tundis, et peab end peatänaval alasti võtma. "Juhtumeid" oli veel.
Folgil olles on mitu kohustuslikku pilli. Üks neist on Virre, sadagu kasvõi kanamune taevast. Samavõrdselt Tegelaste Toa jäägertee. Kui kanamunad ega jäägertee enne ei murra, siis ka päikesetõusuga koju jalutamine teadmisega, et Tegelaste Toast terrassile aetud inimesed hakkavad väsima ja folk on tänaseks päevaks sidrunina enda teetassi tühjaks pigistatud. Rahulik uni garanteeritud!
Peale folki, nüüd eile käisime Endla rabas natuke matkamas. Ja sõime kauni järve kaldal lõhet. Hiljem mängisime täiesti normaalset perekonda Paduvere Aru talus. Aire, Raitsi ja Karliga. Õhtusöök algab meil harilikult 00.30, enne seda teeme köögilaua taga "ühte asja" ja perenaine Aire tõstab kulbiga taldrikutesse aurava roa. Siis valmistame käepärastest produktidest meelepäraseid kokteile ja kuulame tunnikese nahktugitoolis muusikat. Enne magamaminekut mängitakse koroonat ja viimased ärkvelolijad võivad end kostitada teleka ees Aire hobustest videot vaadates. Vot selline on elu.