Riias sõpradeks

Tsau! Surfisin internetis ja leidsin Merilyn Merisalu blogi. Blogist (ülaloleva) pildi, millega küsimata omavolitsen.
Nimelt käisin kevadel 2006 Meediaklubiga reisil Riias ja Riia meediakanalite toimetustes. Kahjuks on tänaseks paljud pisiasjad ja vahejuhtumid ununenud, aga muuhulgas mäletan esimese õhtu koosolekut ja töötuba imepisikeses konverentsi "toas", mis tegelikult oli piklik ja kitsas ruum. Ruumis läks kiiresti palavaks, milletõttu tuli avada uks, kust sai otse kahesuunalisele ja tiheda liiklusega jelale astuda.
Teisel õhtul jalutasime Mariliisiga külalistemajast restoranini, kus pidime teistega kohtuma. Meil oli 45 min vaba aega. Möödusime suure aia ja kõrgete kivist aiapostidega reanimatsioonihaiglast. Ilm oli lörtsine ja õhtu hakkas vaikselt hämarduma. Ma ei mäleta, mis haiglasest uudishimust me kiirabi lahtisest peauksest sisse läksime, aga nii see sündis; valvelauas tõsteti meile väsinud pilk, koridoris seisid kanderaamid. Peauksest kõndisime ka välja, aga siis keerasime maja nurga taha, kus laius haigla hoov. Sisehoovis oli ühe akna all redel ja teise all tool, turnisime ja piilusime akendest sisse(mulle ikka ei meenu, mis hasart meid tabas). Hoov oli suur ja paar rohtunud jalgteed viisid muudkui kaugemale jelast ja kivipostidega väravast, kus seiklusjanule alla olime andnud.
Meie ees olid uued uksed, mis viisid haigla koridoridesse. Põnevaim osa oli ust proovida, kas on kinni või lahti. "See on lahti. Lähme!" Kõige kummastavam oli, et hoolimata kitlitega õdedest, kes meile mõnes koridoris küsivalt otsa vaatasid, ei tundnud nad lähemat huvi ja me võisime valitud suunas edasi kõndida. Ning kui keegi meid ära ei ajanud, siis me ka jätkasime endi närvide kõditamist.
Ühe nurga taga oli suur, klaasist uste ja vaatlusakendega operatsioonisaal. Aga mitte selline euro, milliseid ma kahjuks olen Eestis pidanud nägema, vaid rauast ja pruun, külm, hämar ja kõle. Me lasime oma fantaasial(mis on väga viljakas) lennata ja õhetasime, et ehk viibime vaimuhaiglas. (Ja eriti põnev oleks, kui seal ufodega katseid tehtaks!)
Meil oli inglisekeelne vabanduskõne mantlitaskust võtta, kui probleeme oleks tekkinud: "We are lost. We're sorry!"
Õhtusöögi kellaaeg lähenes, ärevas vaikuses kõndisime uue jalgvärava poole, mille taga oli restorani jela.
Järgmisel päeval käisime Jurmalas. Tahtsime kahekesi mereäärde minna, kaaslased teadsid öelda, et see on ligidal(mis teel olles osutus siiski valeinfoks). Rand oli liivane ja ilus. Katsusime vett, vaatasime kella ja seekord pidime jooksma, et kokkulepitud ajal teistega taas kohtuda.
Läksin reisile praktiliselt üksinda, aga tutvusin paljude lahedate inimestega. Noh, näiteks ka Fränks-Spänk ;) Mann, kas tunned Fränki limbo-parteri ära? Habemetutiga...Ja Truudus. Paljud sooviksid endale siirast hüüdnime Truudus. Mul on nime kandvast isikust ka pilt, aga isikukaitse kaalutlustel ma seda siia siiski ei pane.
Nii see reis vist tagasi Eestisse jõudiski. Piiripunktis suutis Mann meid muidugi 15 minutit ärevuses hoida, kuni ta oma passi otsis. Ja Truudus oli juba nii julge, et jutustas oma loo kõva häälega tervele seltskonnale.

Kui ma järgmine kord Tartus Mariliisile helistasin, sain ma temalt külalise kaardi Draamakese festivalile, väisasime Creppi, kus pidime oksjonil maha müüma poissmehe küpsetatud praemuna(saime 100.-) ja rohkem ma suurt sellest õhtust ei mäletagi, võibolla Keiu mäletab? Sest Mariliis ei mäleta enam munakauplemistki...