Ärkasin kell 11.15, hommikulaud oli kaetud-tee ja saiakesed. Täna on spordipäev, millest eilse seisuga lubasin osa võtta. Esimese asjana helistasin Urmole. Ta oli juba hommikul üheksa aeg linnas käinud (spordipäev üha suurema küsimärgi all). Lugesin delfi uudiseid, viskasin dressid selga ja linna poole ajama! Fotoka panin kotti, aga välja ei võtnud ühtegi korda. Tõnismäel jälgis politsei kullipilgul möödujaid. Mind jäädvustas nii mitu kaamerat kui fotoaparaati. Justiitsmin, Reformi peakorter jne jne-klaasid on katki ja ustest mõnel pool sisse rünnatud. Jalutuskäiku saatis Ulrika. Woodstock nägi kõige hullem välja, mitte ühtegi klaasi ja baarilett pilbasteks. Ma usun, et seal käis laks kõige esimesena ja tingituna heavyrokkarite, skinheadide ja karvaste õllesest ning väljapoole suunatud ärskimisest ka kõige karmim kokkupõrge kakluste näol. Mitmel korral oli tänavapildis allakeritud akendega autosid, kus venekeelne muusika tugeva volüümiga tagus. Viru tänaval seevastu mängis "vanalinna akordionimängija" eesti hümni. Kui hümn lõpes, alustas otsast peale-nii mitu ringi, kuni ma teda kaugusest enam ei kuulnud. Mirjam oli teel Sussi juurde ja arutasime telefonis, mis poliitilisel maastikul edasi hakkab saama. Ansipile on juba tapmisähvardus tehtud. Eilse öö sündmused on veel värsked ja kardetavasti jätkuvad paaril järgmisel. Kuid kas kordub skandaal, mis oli Partsiga, kui otsusati teisaldada Lihula mälestusmärk? Ehk see ikka nii ei lähe, preagune valitsus on tugev ja otsus sündis enamuserakondade koostöös. Kui õõnestajatel olekski julgust midagi teha, siis saab see olema raske. Eks aeg näitab.
Nüüd aga sammud Ateenasse, jälgin uudiseid ja olen kodustega ühenduses.
PS! Karl, ma tulen koos Viirega. Niiet ole valmis mind kinni püüdma!
No comments:
Post a Comment